Eesti muusika nädal – festival, mis kutsub tagasi

Meeta Morozov, muusikateadlane
Arvustus ajalehest Muusika

Kui midagi toimub kolmandat korda, siis on alust hakata rääkima traditsiooni tekkest. Eesti interpreetide liidu (EIL) ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) koostöös novembri lõpus aset leidnud kolmas Eesti muusika nädal on just selline nähtus, mille puhul võib rõõmustavalt täheldada, et kodumaises muusikaelus on välja kujunemas tänuväärne tava pöörata regulaarselt pilke eesti muusika varamu poole ka väljaspool kevadisi Eesti muusika päevi või heliloojate tähtpäevi. Suurema välise glamuurita on suudetud välja pakkuda hästi töötav kontseptsioon ning luua kuulajas oluline tunne, et siia tahaks tagasi tulla. 

Eesti muusika nädala kasuks mängib mitu asja. Esiteks on minu arvates autorikontserdi formaat väga õnnestunud valik. Terve õhtu pühendamine ühele heliloojale lubab jõuda sügavamale looja mõttemaailma ja süveneda tema käekirja ning justkui saada autorile pelgast teretutvusest lähemale. Kui aga keegi kardab üksluisust, siis seda aitavad vältida erinevad esituskoosseisud ning omanäolised interpreedid, kes lisavad helilooja portreele värve isikliku nägemuse ja tõlgitsusega. Ka kavvavõetavate heliloojate valikuprintsiibis on märgata toimivat mustrit. Igal aastal on esitletud nelja autorit, kelle tegevusaeg hõlmab eri perioode eesti muusikaloos ning kelle seas on kõigile tuntud nimede kõrval ka rohkem aja tolmu alla mattunud loojaid. Alati on võetud fookusse ka üks elav helilooja, mis on minu meelest väga oluline, aidates hoida sidet tänapäevaga ning vältida vaid retrospektiivse loomuga minifestivali.

Tänavu olid rambivalguses Eduard Oja, Mati Kuulberg, Rudolf Tobias ja Rein Rannap. Neist kahe esimese esindatust programmis pean eriti tervitatavaks, sest mõlema puhul on tegu väga isikupärase ja värvika heliloojaga, keda tuntakse aga kahjuks võrdlemisi vähe. Julgen väita, et näiteks keskmisele gümnaasiuminoorele ei seostu kumbki nimi mitte millegagi. Isegi muusikaga tegelevale inimesele võib nende soolo- ja kammermuusika pärand tuua kuhjaga värsket avastamisrõõmu ning toredaid leide.

Minu lemmikuks kujunes Eduard Oja loomingule pühendatud kontsert, millele aitas kaasa juba ammune sümpaatia Oja muusika vastu. Kohe esimene number, 1935. aastal Eesti akadeemilise helikunsti seltsi kammermuusika võistlusel esimese preemia pälvinud klaverikvintett (Age Juurikas ja keelpillikvartett FourEst) haaras jäägitult endasse. Ekspressiivsed pursked vaheldusid nii intiimsete ja ausate sisekaemustega, et kohati tekkis mõttes küsimus, kas säärast hinge alastust tohiks üldse n-ö pealt kuulata. Väga kaunis oli ka Sten Heinoja tõlgendatud kolmeosaline klaveritsükkel “Vaikivad meeleolud”, milles ei paista olevat midagi ülearust – iga noot ja kõla on välja kaalutud, jättes erakordselt tervikliku mulje. Samas peegeldas kontserdi kava ka Oja humoorikamat poolt ning neidki muhelevaid noote kandsid interpreedid väga hästi välja, näiteks Kaija Lukase ja Sten Heinoja duo teoses “Melanhoolsed öökullid” või Mati Turi ja Martti Raide tandem laulus “Kiil”.

Mati Kuulbergi muusikalise pärandiga olin vähem tuttav ja seetõttu oli isegi suurem elevus, millisena ta seekord avaneb? Sarnaselt Ojaga oli Kuulbergi kavasse valitud teoste puhul tasakaal eri tüüpi ja erineva meeleoluga teoste vahel hästi paigas. Rahvaliku varjundiga “Karksi külalugu” Arvo Leiburi ja Marko Martini meeleolukas esituses pani naeratama, soolosonaat nr 4 “Memoria des los Incas” viiulile viis Hans Christian Aaviku fenomenaalselt kütkestava mängu abil rändama eksootilistele radadele ning puhkpillikvintetile kirjutatud “Concerto per ottoni” (Eesti Akadeemiline Vaskpillikvintett) tuletas meelde, et kammermuusika ei piirdu klaveri ja keelpillidega ning et selliseid koosseise võiks laval sagedamini näha. Võib öelda, et kontserdil pakutud valik Kuulbergi loomingust tõestas selgelt selle mitmekülgsust ning võimet kõnetada kuulajat eri tasandeil.

Vähem suutis kaasa haarata Rudolf Tobiase õhtu, mis mõjus ülejäänud kolme erksa kontserdi kõrval kuidagi tuhmilt ja veidi väsinult. Põhjusele on isegi raske konkreetselt sõrme peale panna. Võibolla on tänavustest Tobiase pidustustest tekkinud juba väike üleküllastus, võibolla oli tema soolo- ja kammermuusikaga nii publikul kui ka interpreetidel teiste autoritega võrreldes pisut raskem suhestuda, võibolla on aga tegu puhtalt subjektiivse muljega. Igal juhul oli pigem hõredalt täidetud saalis ja kohati ka laval minu jaoks puudu entusiasm ning see oli ainuke õhtu, kus tajusin, et aeg venib, eriti Tobiase teise keelpillikvarteti ajal. Kirkamateks hetkedeks olid vokaalnumbrid “Öölaul” ja “Romanss” Aule Urbi (metsosopran) ja Maksim Štšura (klaver) nüansseeritud ja samas väga orgaanilises esituses. 

Kontrastiks oli järgneval õhtul Eesti muusika nädala lõpetanud Rein Rannapi publikurohke autoriõhtu täis melu, erksust ning loomingulist energiat. See on muidugi ka loomulik, et elava helilooja puhul on dünaamika tema teoste, esitajate ja kuulajate vahel teistsugune. Erinevalt teistest autoritest, kelle muusikat sai võrdlemisi n-ö valge lehena vastu võtta, kaasnesid Rannapi teostega kavaraamatusse lisatud annotatsioonid, mis olid muusikalisel rännakul justkui teejuhiks. Mahukas vaheajaga kontsert kulges üldiselt ärksas vaimus ja rõõmsas toonis ning tähelepanu polnud raske hoida. 

Kava sisaldas põnevat läbilõiget helilooja loometeekonnast alates lapsepõlveteostest, nagu klaveripalad “Pörgu tants” ja “Viimne auruvedur”, ning lõpetades viimaste aastate traagilistest sündmustest inspireeritud palaga “Ukraina pisarad” ja klaveritrioga “Hargnemine” / “Branching”, mis teeb ilusa kummarduse Rannapit mõjutanud Veljo Tormisele, Arvo Pärdile ja Jaan Räätsale. Veidi küsitav näis mulle vokaalile ja klaverile kirjutatud teos “Halloo!”, mille tekst kujutab endast tasuliselt telefoniliinilt tulevat pornograafilise sisuga juttu, kuivõrd nägin saalis viibimas ka lapsi, aga mõistagi on tegu subjektiivse arvamusega. Teisalt lisas see kahtlemata ühe põneva tahu Rannapi kui mitmekülgse looja kuvandisse ning Iris Oja laulis muljetavaldavalt hästi.

Rannapi autoriõhtu huvitas mind iseäranis seetõttu, et mitmeid teoseid olin juba kuulnud paar päeva varem toimunud koolikontserdil ning nüüd sain esitusi kõrvutada. Nimelt oli festivalil ka üks kontsert spetsiaalselt kooliõpilastele, kus lapsed said näha ja kuulda päris heliloojat ning tutvuda tema muusikaga. Minu meelest on tegu äärmiselt tänuväärse ja vajaliku ettevõtmisega ning seda tasuks kindlasti jätkata. Tihtipeale määravad just lapsepõlves saadud muusikalised elamused selle, kas ja milliseid kontakte muusikaga otsitakse täiskasvanuelus. 

Rannapi loomingust jättis eriti nauditava mulje mõlemal kontserdil kõlanud “Urban Static” klaverile, trompetile ja löökpillidele, mis kuulub selliste teoste hulka, mida on lihtsalt mõnus kuulata. Kokkusobivad tämbrid, vormi selge liigendus, pulseeriv rütmika ning kaasahaarav meloodiajoonis moodustasid terviku, mida tahaks hea meelega taas kogeda. Esituses jäi seejuures iseäranis meelde Heigo Rosina (EIL-i üks tänavusi aasta interpreete) meisterlik ja ka visuaalselt atraktiivne mäng, millesse on panustatud küll tuhandeid harjutustunde, aga millest publikule paistab vaid kadestamisväärselt lendlevat kergust. Teiseks tipphetkeks kujunes klaveritrio “Hargnemised” (esitajad Katariina Maria Kits, Siluan Hirvoja, Kristi Kapten), eriti selle teine, Arvo Pärdile pühendatud osa, mis lummas sügava iluga.

Elevust tekitas ka aleatooriline klaveripala “Cruise Control”, milles interpreet peab ise loo kokku panema 40-st etteantud lühikesest noodikatkest. Lastele esitas Johan Randvere selle särtsakalt efektsena, põhikontserdil omandas aga teos massiivsema ja läbikomponeerituma kuju. Põnev oli jälgida ka seda, kuidas kolm koolikontserdil kõlanud klaverile kirjutatud soolopala – “Kirsiõite puhkemine”, “Lihtne soov”, “Smiley – 🙂” – said endale laupäevaõhtuks uue kuue keelpillikvarteti saate näol. Tuleb öelda, et mõlemad variandid olid veenvad ja oma lihtsa iluga kuidagi lohutavad.

Formaadi kõrval on Eesti muusika nädala suurimaks tugevuseks kahtlemata interpreedid. Saab hea meelega tõdeda, et väga nauditavate etteastete protsent oli festivalil tunnustamisväärselt kõrge. EMTA suure saali laval oli üldiselt tunda süvenenud kohalolekut, head enesekindlust ja stabiilsust, mis samas ei tähendanud šabloonide järgi mängimist, vaid värsket vaadet esitatavale muusikale. Noorema põlvkonna puhul oli tajuda küpsust, mis ei jäänud kogenumate kolleegide tasemele kuidagi alla. Võiks isegi öelda, et kui näiteks võrrelda kolme kuuldud keelpillikvartetti – FourEst, M4GNET ja Prezioso –, siis neist kaks esimest ehk noorema generatsiooni esindajad jätsid märksa eredama mulje. 

Kolme aastaga on Eesti muusika nädal toonud publikuni kaheteistkümne helilooja loomingulised portreed. Kui vaadata Eesti muusika infokeskuse veebilehelt eesti heliloojate loendit, siis leiab sealt julgelt üle kahesaja nime. See tähendab, et avastusruumi on õnneks veel tohutult palju ning kui arvestada ka EIL-i interpreetide imelise oskusega ühendada oma andeid sihikindla töökusega, on festivalil igati suured võimalused helgeks tulevikuks.